Koeru mees

Koeru kihelkond kuulub Järva maakonda, mis omakorda moodustab osa Põhja-Eesti rahvarõiva regioonist. Koeru mehe piduliku komplekti moodustasid särk, nahksed või villased põlvpüksid, vest, vatt , rätik, sukad, kingad, pikk-kuub, võrkvöö, ehted ja kaabu. Mehed kandsid võrkvöö vahele torgatud kirikindaid.

Särk

Meeste särgid õmmeldi 19.sajandil valgest linasest riidest mahapööratava kraega, mis pidulikul puhul seoti kaelarätikuga üles.

Särgi krae keerati üle vesti krae. Krae ümber seotakse 5 cm laiuselt kokku rullitud rätik, sõlmitakse kurgu alla, otsad jäävad rippuma vesti või särgi peale. Särgi krae keeratakse räti peale. Uhkemad rätid olid linnast ostetud mitmevärvilised või punased sitsi- või siidirätid.

Varrukasuud oli tavaliselt kurrutatud ja värvlitega, kuid esines ka lihtsuuvarrukaid. Pidulike särkide peamisteks ilustusteks olid valge linase niidiga tikkpisteread ja mõnel puhul ka lihtpilu õlalappidel ja varrukavärvlitel.

Öeldi: uhkem mees, särgil värvlid, liht künnimees, lihtne lahtine varrukas. Värvlitel, õlakutel ja kraedel oli ilustusteks tagasihoidlikud pilud ja tagid. Leidus ka avasuuvarrukatega särke, millel olid varrukaääred toretsevalt pilutatud.  Pilupalistus oli rinnaesisel lõhikul. Särk kinnitati rinna ees lihtsa hõbedast vitssõlega.

Särk ulatus poolde säärde, kuna vanasti asendas see aluspesu. Särgi alumine ots pandi jalge vahelt läbi ja tõmmati püksid peale.

Püksid

Põlvpükse kandsid Järvamaal mehed juba 18.sajandil. Need olid avarate säärtega, mis olid põlve alt krookesse kogutud ja värvliga kinnitatud. Koerus kutsuti neid kaltspüksteks.

19.sajandil tehti põlvpüksid moerõivastuse eeskujul kitsad, eest nööbitava lakaga. Pidulikuks peeti potisinisest villasest riidest õmmeldud pükse, kuid kanti ka lambapruune ja tumehalle. Eriti pidulikud ja jõukust näitavad püksid olid linnas parkida lastud seemispargiga soku- või kitsenahast tehtud. Püksid kaunistati vasknööpidega.

Alates 1860.aastast kandsid Järvamaa mehed valdavalt pikki pükse.

Takused tööpüksid tehti mugavama lõikega. Suvised tööpüksid olid takused, linased valged või pidulikumad ka sini-valge triibulised linased.   

Vest

Veste hakati kandma 19. sajandil. Veste õmmeldi erinevatest materjalidest, sageli lillelisest poolsiidist. Vestidel oli püstkrae ja kahes reas ilunööbid ja nööpaugud. Harilikult tehti seljaosa odavamast riidest, pleegitamata linasest või takusest riidest. Eest kinnitati vest väikeste vasknööpidega.

Vatt

19.sajandi esimesel poolel levisid Järvamaal uuemoelised seljaõmbluse ja selle allosas oleva lahtise voldi ehk lipiga vatid. Need tehti potisinisest villasest, suveks ka valged või sinise-valgetriibulisest linasest riidest püstkraega, hiljem mahapööratava krae ja revääridega- lõmpsidega ning ühe või kahe nööbireaga. 

Kaelarätt

Mehed kandsid piduliku ülikonnaga kaelarätti, millega särgi krae üles seoti. Üldiselt olid kaelarätid ostetud puuvillasest riidest, vähemal määral ka siidist. Kaela pannes murti rätt kolmnurkselt kokku, keerati rulli, asetati keskkoht kurgu alla ja seoti ümber kaela eest otstega taha ning sealt keerati uuesti otstega ette ning seoti kurgu all sõlme.

Peakatted

Kesk-Eestis kandsid mehed piduliku rõivastusega musti vildist kõrgeid ühtlase silindrikujulise rummuga kaabusid.

Suvel kanti töö juures kergemaid vähem pidulikke kuuest või kaheksast riidekiilust õmmeldud murumütse. Neid õmmeldi enamasti linasest riidest. Vähemal määral olid kasutusel ka niidist silmkoelised niidimütsid. Need olid kujult kas poolkerataolised nagu murumütsid või pikema sopiga tuttmütsid.

Talvepeakatteks oli talikübar, lambanahast ümmargune müts. Talvekübaral olid karvad sisse poole ja pind välja poole, seda määriti sagedasti tökatiga. Pealael oli nööp. Ees ja taga olid poolringikujulised lapid, karv väljapoole, samuti käisid lapid külgede pealt kõrvade peale ning kõri alla kinni. Kui soe oli, kanti kõrvalapid pealaele kokku seotult.

Ülerõivad

Meeste pikk–kuued ehk vollidega kuued, händadega kuub, olid pihaosast taljes ja seljal voldikimpudega. Voltide arv kuue hännal näitas kandja rikkust. Pikk-kuued tehti täisvillasest sinihallist või potisinisest kodukootud riidest. Nendel kuubedel oli kaks suurt sisselõigatud taskut. kaelaauk oli välja lõigatud ja madal püstkrae oli peal. Meeste kuubedel olid kumerad tinanööbid ees. Aasad olid värvilisest, sinisest või punasest nöörist. Nööbid olid umbes pöidla otsa suurused, nad olid rohkem ehteks kui kinniseks. Pikk-kuub kinnitati vööga, hiljem rihmaga. Meestel ei olnud varrukatel upslaidasid nagu naistel ja hõlmad käisid neil eest kokku. Vollide peal ei olnud nööpe, ees olevad nööbid olid ainult vööni. Kuube kanti suvel ja talvel. Hiljem vahetas pikk-kuue välja palitu.

Meeste kasukas oli lõikelt samasugune kui pikk-kuub ja valmistatud lambanahast.

Rüü õmmeldi meestele toimsest linasest riidest. See ulatus allapoole põlvi. Rüüsid oli kahe erineva lõikega. Üldiselt oli see riietusese Järvamaa kihelkondades vähe tuntud.

Vööd

Vöö oli meestel eelkõige ülerõivaste hõlmade kooshoidmiseks. Mehed kandsid villaseid võrkvöid. Need olid ligi kolm meetrit pikad ja ca 15 cm laiad. Vöö sidumist alustatieest keskelt, viidi otsad taha ja toodi taas ette, ristates need kõhul. Vöö otsi ei sõlmitud, vaid pandi vöö alt läbi ning jäeti külgedele rippu.

Jalakatted

Igapäevaselt kanti töö juures jalarätte. Pidurõivastusega kandsid mehed pikki villaseid sukki. Need olid lihtsad, lambamustad  või tumesinised. Mõnikord ka kootud vikliga. Suvesukki kooti ka linasest lõngast, mis valgeks pleegitati. Suka ülemine äär e loodus  jäi püksisäärte alla ja seoti kinni värviliste säärepaeltega, mille tutid jäid rippuma poolde säärde.

Säärepaelad

Sukkade ülevalhoidmiseks kasutati säärepaelu. Need punuti värvilistest villastest lõngadest kalasabatehnikas. Säärepaelte otstesse tehti tutid. Mehed sidusid säärepaelad ümber suka põlve alt, kusjuures paelaotsad pisteti püksisääre värvli aukudest läbi ning kinnitati jooksvasse sõlme. 

Jalatsid

Üldiselt kanti Eestis pastlaid ja viiske. 19.sajandi teisel poolel hakati üha enam kandma ka kingi ja saapaid. 19.sajandil olid viisud jäänud tööjalanõuks. Viisud punuti paju- või niinekoore ribadest.

Pastlad on ühest nahatükist valmistatud kontsata jalanõud, mis seoti jalga nende serva tehtud tärkmetest läbiaetud paelaga. pastlad valmistati peamiselt veisenahast. Tööpastlad tehti parkimata nahast ja piduliku rõivastuse juurde valmistati pastlad pargitud nahast. pargiti pajukoorega. Pastlapaelad tehti linasest lõngast.

19.sajandil kandsid jõukamad piduliku rõiva juurde kingi. Need tehti pargitud nahast ning neil oli madal konts. 19.sajandi lõpul hakkasid kingade kõrval levima ka poolsaapad. neil olid kinnitamiseks nööbid või metallrõngastega ääristatud augud, kust paelad läbi käisid.

19.sajandi viimasel veerandil tulid Venemaa ametimeeste seas levinud mundrite eeskujul ka Eesti meestel kasutusele säärsaapad. Need nõudsid palju nahka ning ja osavat meistrit ning alguses võeti need kasutusele ainult kirikusse minekul.

Kindad

Eestlastele olid iseloomulikud kahe- või mitmevärviliste mustritega kirikindad. kindakirjad olid valdavalt geomeetrilised, kombineeritud valgetest ja lambapruunidest või -mustadest, valgetest ja potisinistest, kohalike taimevärvidega värvitud. 19.sajandi teisest poolest ka aniliinvärvidega värvitud villastest lõngadest. kiri täitis enamasti korduvate motiividena kogu kinda pinna.

Usuti, et sissekootud kirjad ja neisse jäetud sõnum toob õnne ja kaitseb kurja eest. kinnastelt loodeti abi peaaegu kõikides eluvaldkondades. Mehed pistsid kodust kaugemale minnes ka suvel kindad vöö vahele. Usuti, et punasega piiratud alale ei pääse halb ligi, seetõttu kasutati kindapära ornamendis tihtipeale punast lõnga. Pulmatraditsioonides säilis kinnaste tähtis osa pikka aega.

Kotid

Mehed kandsid 19.sajandil vöökohale kinnitatud lahttaskuid, kätte võetud, vahel ka paeltega ümber keha kinnitatud raha- ja tubakakotte.

Tubakakott

Nahast tubakakotid tehti lihtsamal juhul looma põiest, jäära kotist. põis kuivatati ja hõõruti jahuga pehmeks, kott pargiti koos nahkadega. Pael või nahariba aeti äärest läbi ja kotisuu tõmmati kokku.

Üldlevinud olid pruuniks või mustjaspruuniks pargitud paksemast nahast ja keerulisema lõikega tubakakotid. Kotte kaunistati sissepressitud ornamendiga, vaskrõngastega, vahele pandud nahatükkidega või riidega.

19.sajandi keskel levisid meeste rõivastuses helmestikandiga vööd. nendega sarnaselt levisid ka helmestikandiga tubakakotid. Levinud olid taimornamentidega sini-valge põhitooniga tubakakotid.Tegemisel kinnitati naharibale jäme linane riie, millele oli hea joonise järgi peale tikkida. Tikitud riba oli 4-7 cm lai.

Ilusamaid lõõtsaga tubakakotte tegid enamasti elukutselised käsitöölised. Helmestikandiga tubakakotte sai osta ka ringirändavatelt harjuskitelt, laadalt või linnast. Tubakakottide kõrgus oli tavaliselt 15-16 cm, laius ca 10 cm.

Tubakakotte õmmeldi ka riidest, harvem kooti või heegeldati villasest lõngast.

Tubakakotte valmistasid pruudid oma peigmeestele või kingiti neid pulmas ka peiupoistele. seetõttu oli neil ka nimetähti ja aastaarve. Tubakakottide tegemisel kasutati peamiselt ostukaupa - sitsi, poevillast riiet, sametit ja siidi. Domineerivaks värviks oli punane. Vooder tehti tavaliselt sitsiriidest. Kotte kaunistati siksak- ja kardpaeltega, helmeste, piiprellide ja nööpidega. Oluliseks kaunistuseks olid ka lõngast või mõnest muust materjalist keerutatud paelad, mis läksid läbi suuääre ning nende otstes olid harilikult tutid.

Lahttasku

Nahast lahttaskuid valmistati harilikult paksemast pargitud ristkülikukujulisest nahatükist. kahest kolmandikust sai külgedelt kokkuõmmelduna tasku panipaik, ühest kolmandikust pealekeeratuna tasku lapp. Taskuid kanti rihmaga pükste peale kinnitatuna ees. Taskus kanti piipu, piibunõela, raha või väikest rahakotti, tulerauda, naasklit, nõela nuga. Taskute kõrgus oli ca 18 cm ja laius 23 cm.

Ehted

Ehteks oli lihtne vasest või hõbedast vitssõlg, millega kinnitati särk. Särki ei kinnitatud kõrgele kurgu alla, vaid madalal rinnakondi kohal. Sõlg võis räti alt välja paista. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5-3,2cm vahel.

Moeasjana kanti ketiga hõbeuuri. Keti ots kinnitati vestil alt kolmandasse nööpauku ja uur pandi vesti vasakpoolsesse taskusse.

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust kanti pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Koostajad

Allikad