Rahvariiete hooldus I

Rahvarõiva komplekte, kuhu kuuluvad peale  villase seeliku veel õlarätid, kampsunid, pikad ja lühikesed kuued, kas siis endil kootud ja valmis õmmeldud või ehk hoopis pärandusena vanavanemate rõivakirstust saadud, leidub iga käsitööga tõsisemalt tegeleva perenaise riidekapis. Need samad riidekapid kipuvad meil aga tihti olema väga pungil ka igapäeva riietest. Kuidas siis hoida oma villaseid rahvarõivaid nii, et meid ei tabaks ebameeldiv üllatus, kui avastame enne  selgapanekut, et kuhugi on koiliblika vastsed oma augud närinud või on tekkinud mingid arusaamatud plekid või laigud, rebenditest või kärisemistest rääkimata.

Villanematerjal ehk valkkiud vill on mehaaniliselt tugev ja keemiliselt suhteliselt tugev materjal. Villakarva pealispind on soomuseline ja tänu sellele omadusele saadi väga ammu esimene kudumata materjal ehk vilt. Vill on olemuselt hügroskoopne materjal ja märg vill juhib soojust väga halvasti edasi. Vill on vähe tuleohtlik ja ei pole väljaspool leek, see on üks põhjus, miks tihti villastel seelikutel võib näha küll kuumusest tekkinud pruune jälgi, aga õnneks, mitte auke. Pikemaajaline kuumutamine 105o C juures lagundab villakiud. Happed materjali väga ei mõjuta (ka paar minutit kontsentreeritud hapetega kokkupuutumist, ei kahjusta villakiude eriti) küll aga on villane materjal väga tundlik leeliste suhtes. Soojas leeliselises keskkonnas on materjali lagunemine vaid sekundite mäng. Seega kehtib villase materjali värvimisel reegel, et valgulisi kiude värvitakse üldjuhul happelises keskkonnas ja värvained ise on happelise iseloomuga (keratiinis on palju NH2 – aluselisi rühmi).

Kuna vill imab õhust niiskust, siis on villa struktuuri hõrenemine ja samuti bakteriaalsed kahjustused sagedased.

Rahvarõiva komplekti kuulub kindlasti ka linane särk, käised või põll.

Lina on naturaalne tsellulooskiud. Linakius on 75% tselluloosi, õige mitu protsenti ligniini, 2% vahasid ja peale nende veel sahariidid, valgud ja parkained. Kuna vahataolised ained on just kiu pealmistes kihtides siis just need ei lase värvainevesilahustel kiududesse minna. Hapete suhtes on linane materjal väga tundlik.

Tanulindid või pottmütsid aga on hoopis siidist valmistatud. Samuti võib leida käistel siidiniitidega tehtud tikandeid,

Valkkiud (siid) seritsiin on kiudaine, mida toodavad siidiussi kedrikud ja mis lahustatakse soojas vees kiu saamiseks. Siid on ainus looduslik katkematu kiud. Oma ehituselt meenutab ta hoopis tehiskiude, sest koosneb kahest selgesti eristuvast osast – kahest fibroiinkiust ja neid ümbritsevast siidliimist. Mõlemad on valkained, vähesel määral leidub siidis ka vahasid, tuhka, soola ja värvipigmente. Kiudainena on siid üks tugevamaid, tema tõmbetugevus on näiteks villast üle kolme korra suurem ja ligineb tugevamatele taimsetele kiudainetele. Venitamisel ei ole siid aga võrreldes teiste kiududega eriti elastne ja paindekestvus on talk a keskmine. Metsikute siidide tugevus ja elastsus on tunduvalt väiksemad kui kultuursiidisel. Keemiliselt on siid aga väga nõrk, hüdrolüüsub vees, kus seritsiin laguneb ensüümideks ja on väga tundlik oksüdeerijate suhtes. Metallisoolad, mis on vajalikud värvainete kinnitamiseks lagundavad siidi 10-20 aasta jooksul (õhuhapnik – valgus). Kuumust talub siid paremini kui vill, ta võib pikemat aega olla 120-130o C juures kuid kuumus 170o C muudab siidi hapraks. Ka päikesevalgust siid väga ei talu, see muudab ta rabedaks. 

Esimene tegevus peaks alati, peale villaste ja linaste riiete kandmist, olema nende puhastamine, liiatigi kui me oma rahvarõiva komplekte igapäevaselt ei kasuta. Puhastamise võime jagada õige mitmeks etapiks:

  1. Kuivpuhastus – tuulutamine, harjamine, külmutamine
  2. Lokaalne märgpuhastus
  3. Pesemine – kuivatamine

Alustame puhastusest, see on alati pöördumatu protsess ja kui seda valesti teha, võib see kaasa tuua kahjustusi või hävitada mõne eseme osa või informatsiooni selle eelnevast kasutusest. Puhastamine on eelkõige pinna puhastamine tolmust ja lahtisest mustusest.

Kuivpuhastus

Tuulutamine peaks toimuma mitte otseses päikesevalguses, sest kõige suurem tekstiilide lagunemine ehk oksüdatsioon toimub valguslainepikkusega alla 400 nm (UV valgus) – nähtavvalgus on vahemikus 400-700 nm. Oksüdatsioon on olemuselt ahelreaktsioon, mis ei toimu kiiresti, vaid pika aja looksul, sest molekulides tekivad täiendavad hapniku sisalduvad osakesed ja tänu sellele muutuvad näiteks tselluloosi ahelad lühemaks. Reaktsioon jätkub alati sealt kus ta juba alanud on, seeläbi molekuli ahel läheb lõdvemaks ja materjali mehhaanilised omadused on palju nõrgemad. Villase materjali puhul näeme me seda toimet eelkõige pleekunud värvides, eriti tundlikud on sinised, punakaspruunid ja mustad (kui ei ole tegu kohe tumedate  naturaalsete villaste kiududega). Tuulutamise juures tasub tähelepanu pöörata, et seelikute voldid ja kuubede taskud ning kraed saaksid ka igate pidi valguse poole pööratud. Sest kui on juhtunud selline õnnetus, et mõni riidekoi on pidanud teie villaseid esemeid heaks söögilauaks oma vastsetele, siis selline päevavalguses tuulutamine tapab valguskartlikud koiliblikate vastsed ja munad. Tuulutada võib pesunöörile riputades, aga tasub meelespidada, et kuna villased riided on rasked on mõistlik neid iga paari tunni tagant liigutada ja pöörata, et vältida ka materjali oma raskuse poolt põhjustatud kahjustusi väljavenimiste näol.

Harjamine – selleks võib kasutada naturaalse karvaga pehmeid ja keskmise pehmusega harju ja pintsleid, millega tekstiilipinda õrnalt harjatakse endast eemale suunduvate liigutustega. Tolmu paremaks eemaldamiseks võib kasutada fööni külma õhuvoolu või tolmuimejat. Samuti on mõistlik puhastamiseks kasutada tolmuimejat. Siin peaks küll tähelepanu pöörama sellele, et  tolmuimeja oleks reguleeritud keskmisele tõmbetugevusele, sest muidu võib vanema ja hapra materjali puhul tekstiili lihtsalt ära lõhkuda. Kindlasti on mõistlik sellise haprama tekstiili puhastamise puhul katta tolmuimeja otsik hõreda materjaliga, mis siis ei lase riide osakestel tolmuimejasse sattuda. Samuti võib töötlust teha läbi raamile tõmmatud võrgu. Vältima peab mehhaanilisi kahjustusi.

Külmutamine – eelnevalt harjatud või tolmuimejaga puhastatud tekstiil pakendatakse kilekotti ja kott tõmmatakse vaakumisse. Kindlasti on mõistlik kotile pealekirjutada, mis seal sees on ja kunas esemes kilekotti pandud on. Kasutada võib nii spetsiaalseid ise vaakumisse minevaid sulguritega kilekotte kuid suurepäraselt ajab selle asja ära ka prügikott. Paljudes majapidamistes on praegusel ajal olemas külmakirstud. Kui asetame vaakumisse tõmmatud kilekoti tekstiilidega külmikusse, siis eeldan, et külmkirst on juba saavutanud oma maksimaalse külmutamise faasi, on väga oluline, et tekiks võimalikult suur temperatuuride vahe. Miinus 25C järgi ei garanteeri meile veel selda, et kui meie villane tekstiil on mingil põhjusel näieks saastunud riidekoi munadega, siis need kohe hukkuvad. Et olla selles päris kindel on mõistlik hoida esemeid külmikus 10-15 päeva. Kui selline külmutamise protsess on lõppenud, siis võetakse kott külmikust kuid ei avata kohe, vaid jäetakse päevaks kaheks toatemperatuurile stabiliseeruma. Seejärel võib tekstiili juba panna kas kappi või garderoobi seisma.

2. Lokaalne märgpuhastus – tähendab seda, et neil on mingid üksikud plekid tekkinud tekstiilile. Ilmselt on siin kõigepealt vaja arusaada, millest need plekid on tekkinud. Üks tavalisemaid põhjuseid on pori plekid seeliku või pikkuue sabal. Pori plekke ei tohiks mingil juhul hakata märja lapi või käsnaga eemaldama. Plekk peab ära kuivama ja siis ta harjatakse välja, mõnikord siiski jääb kerge jälg plekist, alles seda võib siis kergelt niiskelapi või käsnaga ülepühkida. Enne igasugust veega kanga juurde minekut tasub proovida tekstiili värvikindlust, kuna vesi on aktiivne lahusti, mis kahjustab kiude, lahustab kanga värv- ja viimistluskemikaale. Seda on lihtne teha niisutatud salvräti või majapidamispaberiga, võtate kanga niisutatud paberi vahele ja hoiate seda näppudevahel, meie keha temperatuur on  keskmiselt 36,5 kraadi, kui valgele paberile tuleb mingigi jälg, siis peab olema väga ettevaatlik igasuguste vee baasil toimuvate puhastustega. Ettevaatlik tuleb olla just 19. sajandi lõpu ja 20.sajandi alguse (1875-1936) tekstiilidega, mis on eriti veetundlikud. Looduslike värvidega värvitud kangad on tundlikud pesulahuste aluselise reaktsiooniga komponentidele ja need kutsuvad esile värvimuutusi.

3. Pesemine – kõigepealt tuleb kindlaks teha kiu iseloom, värvide tundlikus ja kahjustuste olemasolu tekstiilis. Lina, ei lahustu vees vaid pundub, 100 g kohta 30-40 g, mistõttu on linane materjal märjalt palju õrnem kui kuivalt. Selline pundumine toimub eelkõige kiu laiusesse, kuni 50% ja pikkusesse vaid 1-2%.Kahjustunud linase materjali puhul  tähendab see seda, et kiud hakkavad vees tugevalt punduma ja kolloid lahust anndma.  Tihti on liiga kuivas hoitud villasele kangale omane kiuosakeste pudenemine, seega võib juhtuda, et mõnda tekstiili pestes tundub loputusvesi olevat koguaeg värviline. Pesemise juures on mõistlik kasutada 5% seebi lahust, head pesemiseks on naturaalsed vedelseebid ja villašampoonid. Kõige tähtsam on, seep tekstiilist välja loputada jahedama poolse jooksva vee all, kui tundub, et mõni plekk on veidi kangem, siis võib kasutada ka sapiseepi või rohelist seepi, aga ka neid on õigem kasutada kui pastasid ja  mitte seebitükiga materjali hõõruda. Meeles tuleb pidada, et tikandeid ei tohi hõõruda, seebivaht ja sellega pesemisekäigus puhastamine toimub käsnaga tupsutamise tee.  Mitte alati ei ole võimalik ühe pesuga plekke eemaldada, siis on mõistlik lõpetada protseduur ja kuivatada tekstiil ära, sest osadel plekkidel on omadus väljapaista just siis, kui kangas märg on. Mõne aja möödudes on võimalik siis pesemise protseduuri korrata.

Kuivatamine –  villased tekstiile ei tohiks lihtsalt väänata, mõistlik on need rullida tihedalt rätikute vahel kuivaks. Ja siis sõltuvalt kuivatamise võimalustes kuivatada kas tasapinnaliselt või ka rippudes. Ka kuivaks rullitud villane materjal on kuiva olekuga võrreldes kordades raskem, seega on vaja pöörata tähelepanu kuidas me seda kuivatame. Tikanditega särke ja käiseid on samuti õigem kuivaks vajutada või rillida käterätikute vahel. Tähelepanu tuleb pöörata särkide ja käiste puhul ka litritele . et neid ei kahjustataks. Vanemad vasest litrid on vastupidavamad kui kaasaegsed, samas võib pärandatud rakvarõivaid kaunistada ka metallist litter, mis siis kas hõbetatud või vasetatud oli. Ajajooksul kipuvad sellised kattekihid õhuhapniku käes oksüdeeruma ja oksüdatsiooni kiht hakkab kahjustama tekstiili. Tekitades oreoolid ja plekid mis ajajooksul teksiili enda ümbert täielikult hävitab.   Soojuskiirguse suhtes on tundlikud eelkõige  just hügroskoopsed ehk vett imavad materjalid. Esemed soojenevad tugevasti ja kuivavad, mis põjhustab materjali elastsuse ja vastupidavuse vähenemise. Villasega tehtud tikandite puhul peab mõnikord tikandite ümbrust lokaalselt fööniga kuivatama, aga ka siis peab kasutama külma õhuvoolu.

Triikimine – Kuumutamisel ja kuumas aurus linakiu molekulid lühenevad.  Lühiajaline 100o C väliste mõjurite toime ehk triikimine tselluloosikiude ei kahjusta. Kahjustused ilmnevad aga juba 180-200o C juures ning 240o C juures tselluloosikiud lagunevad. Kuumutamine kahandab tõmbetugevust näiteks 150o C juures väheneb kiu tugevus kahe kordselt kahe tunni jooksul.

Hoidmine –  Kuiva ja puhast tekstiili tuleb kaitsta tolmu eest, sest tolm ja mustuseosakesed koguvad endasse niiskust ja sisaldavad toitaineid, mis soodustavad hallitusseente arengut. Materjali niiskumine ja mustuse osakesed võivad toimida erinevate vananemist kiirendavate keeemiliste reaktsioonide katalüsaatorina. Visuaalselt on see tuvastatav värvide pleekimise või tumenemisena, plekkide tekkega, kiudude katkemise või pulbristumisena. Kahjustunud linanematerjal muutub ajajooksul värviliseks, kolletub pika peale muutub kollane pruuniks. Materjal ei kolletu ühtlaselt vaid laiguti kun atselluloosikiud ei ole päris ühtlased, ikka vahelduvad amorfsed osad kristallilistega piirkondadega. Tavaliselt saavadki lahunemised alguse amorfsetest piirkondadest. Kusjuures veemolekulid tselluloosis toimivad plasifikaatorina ja on seetõttu väga vajalikud, samas kui õhuhapniku oksüdatsioon toimub veemolekuli olemasolul kergemini. Selle keemilise reaktsiooni käigus muutuvad kõik naturaalsed materjalid happeliseks. Materjalid muutuvad veelgi rabedamaks ja nagu ikka temperatuuri tõustes ehk pestes väga soojas vees kõi reaktsioonid kiirenevad.

Liigse valguse eest, sest valguse poolt materjalile avaldatav kahjustav toime ilmneb selle soojuslikus ja fotokeemilises mõjus. Fotokeemiliset on kõige aktiivsemad ultravioletne (300-400 nm) ja violetne (380-420 nm). Fotokeemilise kahjustusega kaasneb materjalide keemiline muundumine: materjalid pleegivad või tumenevad, muutuvad rabedaks, lagunevad tükkideks ning võivad lõpuks täiesti hävineda. Materjalide fotokeemilise lagunemise kiirus sõltub lainepikkusest, intensiivsusest ja kestvusest, aga samuti materjali omadustest ja ümbritseva keskkonna temperatuurist ning niiskuse- ja  hapnikusisaldusest. Valguse poolt materejalidele põhjustatud kahjustused on pöördumatud ja ajas kuhjuvad ehk kumulatiivsed.

Ülemääras niiskuse eest, mis võib tekitada hallitusseentele sobiva arenemiskeskkonna. Kord juba tekkinud hallitusseente kahjustused/jäljed ei ole enam tekstiilmaterjalilt eemaldatavad, sest hallitusseened toodavad oma elutegevuse käigus erinevat värvi pigmente, mis tungivad sügavale kiu sisse ja värvivad selle siis vastavalt oma olemusele mustaks, roheliseskvõi pruuniks. Samuti võib ülemäärane niiskus põhjustada metallpanuste nagu trukid, litrid korrudeerumise, mis omakorda väljendud tekstiilile roosteplekkide tekkimise näol. Roosteplekid ei ole tekstiililt eemaldatavad, kui nad on tekkinud, siis on see protsess ajas kumuleeruv ja lõppeb aukude tekkimisega materjali või litreid kinnitavate niitide katkemisega.

Ülemääärase kuivuse eest, mis muudab esemed rabedaks ja need kaotavad oma elastsuse ning võivad pulbristuda.

Bioloogiliste kahjustuste eest, sest peale niiskusest tekkida võivate seenkahjustuste on tekstiilil veel terve rida otseseid kahjustajaid nagu  erinevat sorti riidekoide vastsed, tekstiili kahjustavate mardikate vastsed, hiired, rotid jne.

Mehaaniliste kahjustuste eest nagu ära hõõrutud tikandipealispind, kulunud materjalipind, mis on avatud igatsorti mustusele, sest kõik tolmu ja mustuseosakesed saavad kinnituda sügavale kiududevahele. Nende eemaldamine reeglina toob kaasa veel suurema mehaanilise surve pinnale. Augud, rebendid, mis lihtsalt riivavad silma.

*             Ei ole soovitav hoida tekstiile polüetüleenkilest kottides ilma, et neid aegajalt üle ei vaadataks ja ei kontrolliks nende olekut.

*             Ei ole soovitav hoida esemeid kokkumurtult, kui see on möödapääsmatu, polsterdada murdekohad ümaraks, et vältida murdekohtadel materjali pingeid ja kahjustusi.

*             Siidist või villasest materjalist õlarätikud oleks mõistlik hoiustada  rullituna. Rullimiseks võiks kasutada papist toru,  mis oleks kaetud happevaba paberi või läbipestud ühevärvilise puuvillase kangaga. Objekti rullitakse alati parem pool väljapoole ja jälgitakse, et objekt rulluks ühtlaselt siledalt ja sirgelt. Rullitakse puuvillase riide või happevaba paberi vahele. Rulli otstesse peaks jääma piisavalt ruumi (kuni 10 cm) rulli kinnisidumiseks umbes 3 cm laiuste paeltega, kitsamad paelad võivad rulli sisse soonida ja tekitada sellega mehhaanilisi kahjustusi. Rull tuleks pulga abil riputada. Rullitud tekstiile ei tohiks hoida suures hunnikus üksteise peal.

Plekid

Plekid on kerged tulema ja tavaliselt ikka sinna, kus nad kõigerohkem silma jäävad. Linastel särkidel ja  käistel kui on võimalik siis ikka proovida plekk kohe veega välja loputada. Või vähemalt suurem osa sellest, mis selle pleki tekitas. Me ei käi soolatops taskus, et soola raputada plekile, kuigi see on üks võimalik pleki eemaldajatest või leevendajatest. Sapiseep või majapidamisseep on samuti suuresti abiks. Ilmselt mõnikord tuleks kasutada ka Ace Delicate, konkreetse pleki mõjutamiseks,  aga see olgu ikka pigem erand.

Üks mida kindlasti teha ei tohiks on püüda katta tekkinud plekki (näiteks küünelakk) praegu kaubanduses müügis olevate tekstiilvärvidega.[vaata pilti] Selline katmine jääb veel rohkem silma, kui see lakiplekk ise oleks jäänudki. See milline keemiline reaktsioon tekib pleki põhjustaja ja värvi vahel, seda ei tea keegi ette, sest keemia ja selle reaktsioonid on tihti veidi etteennustamatud. Küünelaki plekk tuleks ikka eemaldada lahustiga ja seejärel ese pesta. Siin tuleb olla ettevaatlik ja põhjalik ning vältida oreoolide tekkimist. Ilmselt võib olla vaja ka mitmekordset pesemist sapiseebi lahuses, pleki täielikuks eemaldamiseks. Sageli jääbki plekikoht märjal materjalil rohkem nähtavaks kui kuival.

Koostas

  • Marike Laht