Iisaku mees

19. sajandi Iisaku mehe rahvarõivaste hulka kuulusid särk, püksid, vatt, pikk-kuub, kaapkübar, vöö, sukad, sukapaelad ja jalanõud. Mehed võtsid riidemoe muutused kiiremini vastu kui naised ja linnamoele üleminek toimus varem.

Rõivastuse kirjeldamisel on abiks baltisaksa kunstiku Georg Wilhelm Timm`i illustratsioonid, üks foto, samuti naaberkihelkondade esemenäited ja Aino Voolmaa poolt 1952. aasta suuliselt suuliselt kogutud mälestused.

Peab mainima, et G. W. Timmi illustratsioonid Rannapungerja eestlastest aastast 1844-1846 on niivõrd informatiivsed, et väärivad eraldi kirjeldamist.

Illustratsioonidel näeme, et rahvarõivais mees kannab nööpidega kaunistatud pikk-kuube, mille sügavalt lahti rinnaesisest on näha palistatud rinnasisselõikega ja mahapööratud kraega särki, mis on rangluukohalt kinnitatud väikese vitssõlega. Jalas kannab mees põlvini ulatuvaid heledaid pükse. Sääri katavad riidest säärised või riidest sukad, mis on üles seotud jalas kantavate pastlapaeltega. Lambapruun pikk-kuub ulatub põlvest veidi allapoole. Kuub on kinnitatud nahast rihmaga. Näeme rihma külge kinnitatud pussnuga ja ühel pildil ka kõhu peal nahast taskut. Peas on meestel ülalt kitseneva rummuga nahkrihmaga kaunistatud vildist kaapkübar. Juuksed on poolpikad.

Särk

Kirjelduste järgi tehti Virumaa meeste särgid üsna ühesugused. Meeste särgid õmmeldi kodukootud valgest linasest, pidulikumad särgid peenemast, töösärgid takusemast kangast. Särk tehti õlaõmblusteta, st. risti kokkumurtud kangast moodustus esi- ja seljaosa.  Särkidele õmmeldi pihalappid ja nurklapid, viimased olid õlalapi vahele õmmeldud kolmnurksed kaelalapid kumeruse andmiseks. Kaelakaare kurdudele õmmeldi vanematel kitsas püstkrae, uuematel lai ja mahapööratav. Kinnis oli kas kitsalt palistatud või pealikuti käiva nööbiliistu ja lapiga. Esimesel juhul kinnitati kaelus vitssõle või krae nurgas paeltega, teisel juhul 2-3 niidist nööbiga. Varrukaid tehti enamasti lahtise suuga – need olid sirged koos kaenlaaluse lapi ehk tilguga või suus õla poole laienevad – nn viltsuuvarrukad. Uuemad ja uhkemad särgid olid juba värvli külge kroogitud varrukatega (krooksuuvarrukad). Särgid ulatusid põlvest ülespoole.

Meeste särgid tehti üldiselt eriliste kaunistusteta, siiski on neid oskuslikult õmmeldud ja hoolikalt kurrutatud. Naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist mäletati, et mõnele tehti pilusid särgi varrukate suusse, õlalappide peale ja kinnise palistusse. Eeskujuks sobib võtta Väike-Maarja kihelkonna meeste särk.

Iisaku ümbrusest on kaks kirjeldust meeste särkidest, mis pisut erinevad.

Aino Voolmaa poolt kogutud ütlused kirjeldavad pisut erinevaid särke. Ristpistes kaunistamist peab Voolmaa vene mõjuks.

Juhan Uueõue jutustusest:

Särk oli tehtud valgest linasest riidest, ulatus ligi põlvini. Alumine äär palistati. Õla peal õmblusi ei olnud. Kaelaaugust välja lõigatud ribad murti kahele poole õlgadele, moodustati nii pihalapid. Õlalapi ja pihalapi kaelapoolne ots lõigati kolmnurkseks, sinna külge õmmeldi kolmnurkne tükk, mis kaelaaugu poolt kroogiti. Kolmnurkne tükk oli ühekordne, tikipistes õmmeldi pihalapi külge. Vanematel meestel olid särgid hästi kõrge kraega, noorematel madalama kraega. Rinna ees oli kinnis, mis lõppes lapiga. Kinnise servad käisid üksteise peale. eest kinnitati nööpidega. Vanaema tegi niidist nööpe. Harilikult oli kolm nööpi ees. Igapäevased särgid olid ka valge paelaga kurgu alt seotud. Isal oli veel niisugune särk, mis paelaga kinni. Rinna ees oli siis veel üks nööp. Rinnalõige ulatus peaaegu vööni. Kui särgil oli sirged varrukad, kaenla alla õmmeldi neljanurgeline lapp, tilk. Kui viltsuuvarrukad, s.o. õla poolt laiemad, suust kitsamad, siis tilka ei olnud. Nooremate, üldiselt ka jõukamatel olid pidusärgid tikitud. Veel 45 a. tagasi oli tikitud meeste särk. Väljaõmblus oli krae ulatuses, kinnisel ja vahest ka varrukasuudel, sinise, ka musta värviga. Üldiselt domineeris tikandis punane värv. Kes oskas, tikkis ise läbi kanvaa ristpistes; kes ei osanud, ostis kirjut paela ja kaunistas sellega. Mõnikord kantud tikitud särke ka tööl. Särk oli pükstes. Venelased kandsid särki pükste peal.

J. Bilovi jutustusest:

Kaelaauk lõigati nii suur, et särk lahedasti üle pea selga läks, rinna ees sisselõiget polnud. Särk oli nagu kott, nööriga tõmmati kaelaauk kokku, otsad sõlmiti kurgu alla. Kraed polnud. Umbes 60 aastat tagasi hakati särke tegema uut moodi: õla peale pandi pihalapid ja kaela juurde nurklapid. Püstkrae pandi peale ja ees oli kinnis, niidist nööbid ees.

Püksid

Kohalike mälestuste mööda kandsid mehed pikki pükse, lühikeste põlvpüksi moodi ei mäletata. Võimalik, et Iisaku ümbruse segaasustusega aladel pole põlvpükse kunagi kantud. Ka võtsid mehed moe muutumise kiiremini vastu. Fotol Tudulinna puhkpilliorkestrist näeme meeste seljas linaseid pintsakuid ja jalas pikki linaseid pükse.

1844. aasta illustratsioonil on kujutatud suviseid linaseid põlvpükse, millistest on ohtralt teateid kõikjalt Virumaalt ja lähimad näiteid on naaberkihelkondadest.

Olgu märgitud, et Rehessaare külast saadud linased ja nahkpüksid on muuseumisse korjatud 1909. aastal Iisaku kihelkonna vanavararetkelt, kus korjajateks olid toonased tudengid Nikoli Triik ja Eduard Pedak. Rehessaare küla asub kihelkonna ja ühtlasi Liivimaa piiri vahetus läheduses, kus kirjelduste järgi varasemalt kantud Põhja-Eestile omaseid riideid (näit. naiste riietest tikitud käised ja tanud).

Valged linased püksid õmmeldi toimsest kangast. Üldiselt olid Virumaal kantavad linased põlvpüksid laiade ühes tükis säärtega, jalgevahelise rombikujulise vahetüki ja vööl nööri või nööbiga kinnituva värvliga. Kinnis jäi keskkohst pisut paremale. Sääreotsas oli värvel vaid põlvepealsel osal, jalatagune tõmmati krookpaelaga kokku. Linased või takused suvepüksid olid 19. sajandi keskpaigani eriti töörõivastuses täiesti üldised.

Villasest kangast püksid tehti 19. sajandil juba kitsama säärega ja keha järgiva lõikega, st puudus jalgevaheline lisatükk, nimetusega kintspüksid, kintpüksid. Kintspükse tehti kas poollaka või täislakaga. Püksisäär ulatus põlvesilma alla, sääreotstes oli nööpkinnis ja värvel, värvli otstest käis läbi säärepael. Püksi säär tõmmati suka peale. Moevärvina eelistati võimalusel potisinist värvi, kuid tavalisemad olid hallid ja mustad. Sellise lõikega suviseid moekamaid pükse on tehtud ka sinist-valget ruutu või sinist-valget triipu toimsest linasest kangast (Jõhvi). Illustreerimaks kintspükste tegumoodi sobivad näited mujalt Põhja-Eestist.

Eriti pidulikuks peetud sikunahast põlvpükse tehti vanema moe kohaselt laiade säärtega, uuemad aga vastasid kintspükste tegumoele. Nahkpüksid olid alati hoolikalt kaunistatud ja õmmeldud. Ostukaubana pükse said lubada endale vaid vähesed.

Vest

Vesti kandmine Virumaa idapoolsetel aladel on üldiseks saanud alles linnamoelise riietusega.

Vatt

Vatt on poole puusani ulatuv, eest nööpidega kinnituv tänapäeva mõistes pintsakutaoline särgi peal kantav kehakate. Nimetatud ka lühike kuub, kampsun. Neid õmmeldi suveks valgest või sini-valge triibulisest toimsest linasest, talvel aga villasest ( potisinisest) kangast. Tüüpilisel vatil on hõlma nurgad kaarjalt õõnestatud. Vanemamoelistel vattidel oli püstkrae ja üks nööbirida hõlmal. Uuemamoeliste krae oli mahapööratav ja hõlmad kahe nööbireaga. Eelistati metallnööpe, aga oli ka riidega kaetud nööpe.

Valgeid linasest riidest vatte õmmeldi ise. Neid kanti koos valgete linaste põlvpükste ja linaste säärekatete "kaltsudega" ja kuulusid tööriiete hulka.

Oskuslikumalt õmmeldud villased ja triibulised voodriga linased vatid õmmeldi rätseppade poolt. Villane vatt oli eelkõige piduriie. Ka pulma ega kirikusse ei mindud särgiväel, ikka pidi vatt peal olema.

Valgeid linaseid vatte on Virumaa kihelkondadest muuseumisse kogutud kokku neli: Viru-Jaagupist, Lüganuselt, Rakverest ja Väike-Maarjast. Üks sinisetriibuline linane ja üks potisinine villane Haljalast. Viimasele sarnane vatt säilib ka Rakvere muuseumis, kuid selle päritolu kohta andmed puuduvad.

Kaelarätt

Juhan Uueõue kirjeldusest:

Kaelarätikut kandsid mehed. Harilikult seoti kurgu alla ühte sõlme, isa pani kaelarätiku otsad risti, tõmbas otsad vesti käeaukudes läbi, sidus sõlme. Nõelaga kurgu alla kinnitamise mood on hilisem.

Peakatted

Juhan Uueõue kirjeldus:

Juuksed kammisid mehed viltu paremale poolele, otselauku ei mäletata. Mõni kandis juukseid üle pea. Juuksed olid parajasti kõrvalestadest saadik. Habet kasvatati. Lõug oli habeme sees, kasvatati ka vurrud. Mõni üksik ajas lõua paljaks.

Kaapkübar

Mehed kandsid vildist kaapkübaraid ehk tongkübaraid pea aasta ringi. Virumaalt kogutud kaapkübarad (Viru-Jaagupist, Väike-Maarjast) on ülespidi aheneva tüvega ja kitsa ääreservaga, samasugust näeme ka mehe peas Rannapungerja eestlasi kujutaval illustratsioonil. Kaapkübarad oli kas tumepruunid, mustjad, ka hallid. Kaabu all on kantud suviseid linasest niidist heegeldatud mütse.

Talvemütsid

Juhan Uueõue jutt:

Talvemütsid olid meestel ümmargused rummumütsid ja kõrvadega mütsid. Kootud tuttmütse ei teata.

Murumüts

Sissejuhatuses toodud Tudulinna puhkpilliorkestri fotol näeme meeste seljas valgeid linaseid riideid ja peas valgeid siiludest kokku õmmeldud murumütse. Siinkohal aga jääme seletusega hätta, kuna valgeid, pildi järgi eeldatavasti linasest riidest siiludest kokku õmmeldud mütse ei leia muuseumis ega suulisest pärimusest. Väikese vihje leiab küll Kadrina varrastel kootud meeste mütsi legendist (ERM 16353):

Kinkija vanaisa müts. Tööl kanti linasest riidest kokkuõmmeldud tutuga mütsa, kirikus kujutuid.

Selgusetuks jääb siiski õmmeldud mütsi täpne olemus.

Virumaal on suve mütsidena peetud linasest lõngast heegeldatud või kootud ümmargusi murumütsitaolisi või pikema sopiga tuttmütse (nn toppmütsid). Selliseid näiteid on naaberkihelkonnast Jõhvist.

Ülerõivad

19. sajandil kantud meeste ülerõivasteks olid villased pikk-kuued, saterkuued ja linased rüüd, talvel kasukad.

Pikk-kuub

Põhja-Eestile iseloomulikult kanti ka Virumaal villasest kangast händadega kuubi, mida ka vollidega kuubedeks nimetati. Sellist tüüpi pikk-kuued olid levinud juba 18. sajandi teisel poolel ja püsisid kandmisel umbes 19. saj keskpaigani. Mõneti mäletati vanamoeliste vollidega kuubede kandmist veel 19. saj lõpus üksikutel vanainimestel või kehvematel.

Meeste ja naiste pikk-kuued olid lõikelt sarnased, kaunistamiselt aga erinevad. Pihaosast taljes ja seljataga vöö kõrguselt allapoole langevate voldikimpudega kuued õmmeldi algul lambapruunist villasest kangast, 19.saj eelistatud potisinine värv Alutagusel aga üldiseks ei saanud. Eeskätt meeste kuued püsisid valdavalt tumepruunid, ka mustad ja sinakashallid. Meeste händadega kuued ei ole nii kehasse õmmeldud kui naiste omad, rinnaesine ei ole nii avali, samuti on erinevus kaunistustes. Valdavalt on meeset kuubesid kaunistatud tiheda tinanööpide reaga ühel hõlmal ja teisel hõlmal punasest kaarusnöörist aasadega. Viru-Jaagupist mäletati, et vooledega kuuel olnud tinanööbid ees kahes reas. Simunas kirjeldati kuuehõlmal siidisest rohelisest ja villasest punasest nöörist silmuseks keeratud aasasid. Illustratsioonil Rannapungerja eestlastest tundub tinanööpide rida olema mehe kuue mõlemal hõlmal. Tinanööpidega kaunistati ka taskuliist ja varrukasuus olev lõhik. Kuue hõlmad kinnitati vööl mõne haagiga, peale seoti villane punutud vöö või nahkrihm. Pikk-kuubi on Põhja -Eestist säilinud vaid üksikuid. Eeskujuks võib soovitada Järvamaa kuubesid:

Saterkuub

20. sajandil küsitletud vanainimesed mäletasid oma isa kandmas saterkuube. Juhan Uueõuelt 1953. aastal Illukal saadud ütluste kohaselt olid vanadel meestel kaapotid, keskelt läbilõikega, alt volditud nagu naistelgi. 1909. aastal Iisaku kihelkonna korjanduse ajal nähti Tudulinna seltsimajas näiteriiete hulgas vanu eesti riideid, sealhulgas sinist saterkuube.

Saterkuued tulid kandmisele Põhja-Eestis 19. saj keskel ja olid levinud üle terve Eesti. Esmalt olnud need nooremate talumeeste käimariideks.

Saterkuued õmmeldi tumesinisest õhemas labasest villasest või poolvillasest riidest. Need olid juba eest nööbitavate hõlmadega, mahapööratava krae ja revääriga. Ees oli kaks rida nööpe. Saterkuue hõlma ja kaenlaalused tükid ulatuvad ainult vööni, seljatükid aga allääreni. Kuue alumine osa oli kellukeskujuline , kuid õmmeldi ka kroogitud alaosaga kuubi.

Saterkuube kanti vesti ja vatiga ja jalas uuemaid pikkade säärtega pükse ja säärsaapaid.

Rüü

Suviseks kergeks ülerõivaks oli toimsest valgest linasest kangast rüü. Rüü sarnanes pikk-kuue lõikega, kuid nendel puudusid kaunistused. Kanti eeskätt töörõivana. Iisaku kihelkonnale lähimad näited on Jõhvist ja lõunapoolt piiriäärsest Rehessaare külast Torma kihelkonnast.

Vööd

Kuubede ja kasukate kinnitamisel on kasutatud mitmesuguseid vöid.

Juhan Uueõue kirjeldus:

Vööd, millega nii hästi kasukad , kuued kui tulupid vöökohast kinnitati, olid villasest lõngadest põimitud. Harilikult sinistest ja punastest lõngadest. Lõngad tõmmati ühest seinast teise ja põimiti tihedasti üksteisest läbi. Üksipäini põimiti.

Kirjeldatud moel tehti villaseid meeste võrkvöid. Lõimed veeti kogu pikkuses toa seinade vahele (so umbes 3-4 meetrit). Vöö põimiti näppude vahel ilma eriliste töövahenditeta. Põimiti ühes otsas, tekkinud vahelik lükati teise otsa. Nii valmis vöö kahest otsast korraga, punumine lõpetati ja kinnitati keskel. Kasutati labast, toimset kui ka diagonaalset põimisvõtet. Eriti efektsed olid diagonaalsed võrkvööd, kus erivärvi lõngad moodustasid diagonaalseid ruute ja triipe.

Iisaku kihelkonnast meeste vööde näiteid pole, õnneks on diagonaalse võrkvöö värviline ülesjoonistus vanavara korjamise reisikirjelduses:

Sahargu külast Ann Wahsi käest meeste vöö. Läbivillane vöö - meesterahvad kandsid seda veel kasuka ja "paliu" (st palitu) peal. Kodus tehtud, kirjade nimi teadmata. Pruugilt kadunud 30-40 aastat tagasi.

Sarnaseid võrkvöid on mitmeid Viru-Jaagupist.

Villased meeste vööd köideti kehale kaks korda ümber keha. Vöö keskkoht asetati kõhu peale, otsad toodi selja tagant läbi ette kõhu peale tagasi, seoti ühekordsesse sõlme ja vöö otsad pisteti vöökordade vahele üks ots ühele teine teisele külje poole rippu.

Jalakatted

Suvise valge linaste pükste ja linase vatiga kanti igapäevaselt linasest riidest kaltsusid, so kolmnurksetest riidetükkidest kokku õmmeldud säärised. Labajalg mähiti valgest linaset riidest või takuste nartsudega ning kaltsud käisid nende otsa. Viru-Jaagupist on teada, et jalarätid olid meestel talvel villased, suvel linased. Ka sukki õmmeldi riidest.

Pidupuhkudel kantud villased sukad olid ühevärvilised mustad, valged, potisinised või hallid. Sukad olid pikad ja ulatusid püksisääre alla. Sukasääred seoti pastlapaeltega üles põlvesilma alla kinni.

Säärepaelad

Säärepaelad olid tarvilikud sukkade ja püksisääre kinnitamiseks. Selleks mähiti pael põlve all üks või kaks korda ümber sääre, seoti sääre välisküljel lipsu, nii et paela tutid ehk topsud jäid rippu. Säärepaelad põimiti näpu vahel enamasti labaselt värviliste villaste lõngadega kalasabamustrilised.

Jalanõud

Juhan Uueõue on jutustanud:

Jalas olid suvel tööl pastlad , paslid, mõni käis ka talvel. Mehed sidusid paelad kederluukondist natuke kõrgemale. Kui oli sokk jalas, siis keriti püksisäär jala ümber, tõmmati sokk peale ja seoti paeltega vedrusõlme kinni. Peojalanõuks olid säärikud.

Ehted

Meeste eheteks saab pidada vitssõlge. Vitssõlg oli siiski esmalt praktiline ese särgi kaeluse kinnitamiseks, seda just vanemal ajal. Varasemad vitssõled olid valdavalt vasesulameist, teinekord ka dekoreeritud kaarega, täpikeste või nöörornamendiga. Harvem esines sõlgi, millel tilguti poolitas dekoori kaheks. Hilisemad vitssõled valmistati hõbedast, 19. sajandil lisandus ka uushõbeda kasutamine. Vitssõlgede peamiseks valmistuskeskuseks oli Tallinn. Tallinnas valmistatud vitssõled olid äärmiselt lihtsad, polnud märgata ka erinevusi meistrite vahel. Lihtsakoelisi vitssõlgi valmistati hulgaliselt ka külaseppade poolt. Vitssõlg oli levinud just tarbeesemena ja sellisena püsis meesterõiva kinnitina- mõnel pool nimetatud ka meeste sõleks.

Koostaja

Allikad