Väike-Maarja mees

Virumaa meeste rõivastus oli kihelkonniti küllalt sarnane. Esines vaid üksikuid piirkondlikke erisusi.

Mehe põhikomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vatt, sukad, säärepaelad, jalatsid ja peakate. Lisanditeks olid ehted, kaelarätt, tubakakott ja kindad, mis sätiti tihti kaunistuseks vöö vahele. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas.

Särk

Meeste särgid õmmeldi tavaliselt valgest linasest riidest, ühest tükist ja lühemad kui naiste omad. Seetõttu ei olnud neil ka laiendavaid siilusid küljeõmblustes. Särgid õmmeldi õlaõmblusteta, õlgadele kinnitati õlalapid ja nurklapid. Kaela ümbert kroogiti, krae tehti kas kitsas püstine või mahakeeratud, varrukad nii värvliga kui ilma. Eest kinnitati särk preesi ehk vitssõlega.

1954. aasta välitööde käigus kogutud arhiivimaterjalides on Anna Veisberg rääkinud, et meeste särk olnud sarnaselt naiste särgile vahelepandud õlalappidega. Samas võib leida 1874. aastal sündinud Miina Poomi meenutuse meeste särgist:

Särk oli õlaõmblusteta. Õlgadele pandi õlalapid. Nurgeline (kolmnurkne) õlalapp pandi kaelapoolses otsas suure õlalapi peale. Linase riide lõikus oli järsk, pidi andma kumerust juurde. Kaelaaugu juures pandi krousid ainult taha, ette ei pandud. Krae oli vanematel särkidel enamasti väike kahekordne püstkrae, mõnikord ka laiem ja mahamurtav. Kui jätkus, pandi krae ka ette poole, aga rohkem jäi kukla taha, ette väga vähe. Kurgu all sõlmiti paeltega kinni. Ka preesiga kinnitati. Kaenla alla pandi kaenlalapid. Varrukas oli ülevalt poolt laiem, suust kitsam, lahtise suuga.

Umbes 75 aasta eest hakati meeste särkide varrukaid värvlitega tegema. Siis veel igas peres ei olnud, alles algus. Värvlitega särgile püstkraed ei pandud, vaid ainult mahakeeratav krae. Eest kinnitati kolme nööbiga.

Detailselt on kirjeldanud oma isa särke 78-aastane Liisa Voolmaa:

Isa särkidel ema lõikas kaelaaugu välja, õlapealse pani kahekordse, s.o. õmbles peale õlalapi. Õlg oli sirge, läbilõiketa. Varrukas oli tagant natuke laiem, eest kitsam, lahtise suuga, kaenla all nelinurkne lapp. Kaela ümber natuke krookeid nii hästi selja taga kui ees. Ca 2-sõrme laiune püstkrae. Lõua all kinnitamiseks üks nööp. Pikkuselt oli särk natuke lühem kui põlvini ulatuv, sabasse siilusid ei pandud. Särki kanti pükste sees.

Virumaalt on säilinud vaid üks Väike-Maarja kihelkonnast pärit särk hilisemast ajast, 19. sajandi teisest poolest. Särk on õlaõmblusteta, mahakeeratud kahekordse krae, nööbiliistu ja värvliga varrukatega. Õlgadel on õlalapid ja nurklapid, kaenla all nelinurksed kaenlalapid.

Püksid

Pikad ja poolpikad püksid olid Eestis vanemad, põlvpükse hakati kandma hiljem, arvatavasti 17. sajandi lõpul,. Kindlasti olid põlvpüksid kasutusel 18. sajandi algul Põhja- ja Kesk-Eestis. Tõenäoliselt tuli põlvpükste mood Saksa talupoegadelt, kes kandsid 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses laiade säärtega põlvpükse, mis 18. sajandi alguses muutusid kitsasteks kintspüksteks.

Kitsad keha ümber liibuvad põlvpüksid ehk kintspüksid tulid Eesti põhjapoolses osas kasutusele 19. sajandi algul. Virumaal kutsuti neid mõnes kohas kintpüksteks või kukepüksteks. Arhiivimaterjalides on Anna Veisberg meenutanud, et suvised püksid ja pintsakud olnud sinise ja valge ruudulised linased. Talvel tehtud kodukootud villaseid ja poolvillaseid.

Suvised meeste püksid õmmeldi kodukootud takusest või linasest riidest. Virumaa läänepoolsetes kihelkondades kanti 19. sajandi algul valgeid linaseid põlvpükse, mis olid laiad ja värvelkinnisega. Säärtel oli värvel vaid põlvepealsel osal ning jalatagune tõmmati krookpaelaga kokku. Selliseid pükse on Viru-Jaagupi kihelkonnast muuseumis kolm paari.

Talvised püksid õmmeldi villasest riidest. Levinud potisiniste pükste kõrval kanti ka halle ja musti villaseid ja poolvillaseid pükse. Kahjuks ei ole Väike-Maarja kihelkonnast villaseid pükse esemena säilinud.

Samuti valmistati kintspükse nahast. Nahast pükse peeti eriti pidulikuks ja jõukuse tunnuseks. Naaberkihelkonnast Kadrinast on säilinud kahed nahkpüksid.

Kintspüksid olid lühikesed, sääred ulatusid veidi alla põlvi. Püksisääred lõppesid värvlitega, mille otstes olid nööpaugud. Nendest tõmmati läbi villased kirjud säärepaelad ning köideti ümber sääre.

19. sajandil said üldlevinuks lakaga püksid. Lakaks kutsuti nelinurkset lappi pükste esiosal. Lakaga pükste säärelõhikud kinnitati kahe-kolme, mõnikord rohkema nööbiga. Sääreotsa värvel köideti kinni säärepaelaga. Samas võisid sääreosa nööbid üldse puududa ja kinnitamine käis värvliotsa aukudest läbipistetud või säärevärvli peale mähitud villaste säärepaeltega.

Vest

Tavaliselt kanti vesti koos vati või pikk-kuuega, mistõttu õmmeldi vesti seljaosa linasest või takusest riidest. Vanemad vestid olid püstkrae ja kuni kurgualuseni kinniste hõlmadega. Hilisematel vestidel olid krae ja hõlmade nurgad maha keeratud.

Ainuke Virumaalt säilinud meeste vest on pärit Kadrina kihelkonnast Palmsest. Siniselillelisest poeriidest piduvesti kinkis 1914. aastal muuseumile Juuli Kuuberg. Vesti valmistas külarätsep ning selle peal olevat kantud saterkuube. Esemelegendist võib lugeda:

Kanti 60-70 aasta eest, kus Palmse mehed kindral Pahleni ajal rikkad olid ja siidi vestides käisid.

Vatt

Vatiks (arhiivimaterjalides ka pintsak) kutsuti lühikest kuube, mis tavaliselt ulatus umbes poole puusani ning mida kanti põlvpükste peal. Vatte valmistati nii linasest kui villasest kangast. Virumaa vattidele on iseloomulik, et hõlmade alumised nurgad on nurkselt või kaarekujuliselt sisse lõigatud. Kahjuks ei ole Väike-Maarja kihelkonnast säilinud meeste villaseid vatte, küll aga on ERM-is valge linasest riidest vatt.

Linaseid vatte kanti suvel ning need valmistati tavaliselt valgest toimsest linasest riidest nagu suvised püksid. Arhiivimaterjalides on Anna Veisberg meenutanud ka sinise- ja valgeruuduliste linaste suviste pükste ja pintsakute kandmist. Haljala kihelkonnast on säilinud valge- ja sinisetriibuline linane vatt, mida olevat kantud kintspükste ja vestiga.

Vanemad vatid kinnitati kuni kurgualuseni ja neil oli püstkrae, mille otsad kokku ei ulatunud. Uuematel vattidel pöörati krae ja hõlmade ülemised nurgad maha.

Villased vatid õmmeldi potisinisest villasest kangast nagu pikk-kuued. Hõlmad kinnitati ühes või kahes reas vasknööpidega. Haljala kihelkonnast pärit potisinine vatt on valmistatud 19. sajandi keskel. Virumaa Muuseumides hoiul oleva vati kohta täpsemad andmed puuduvad.

Kaelarätt

Kaelarätik oli meestel tavaline rõivaese, see oli kas sitsirätik, villane rätik või sall. Liisa Voolmaa on arhiivimaterjalides meenutanud:

Valge oli pühapäevane, kirikuskäimise rätik, argipäeval võis olla hall ehk sinine. Kaelarätikut ei sõlmitud, pandi otsad kurgu alla üks teise peale. Kes tahtis, pani nööpnõelaga lõua alt kinni.

Peakatted

Kaapkübar

Piduliku rõivastuse juurde kuulus kaapkübar, mis oli kõva, pealt kitsenev ning värvilt must, tumepruun või harva ka hall. Väike-Maarja kihelkonnast on õnnestunud koguda kolm kaapkübarat ehk tong kübarat. Kaks esimest on valmistatud 19. sajandi keskel, kolmas aga 19. sajandi algul.

Kootud müts

Suviseid kootud mütse Väike-Maarja kihelkonnast ei ole säilinud. ERMis on hoiul naaberkihelkonnast Rakverest pärit varrastel kootud valgest linasest müts tumesiniste villaste kirjadega. Mütsi kudus Mari Olli 19. sajandi algusaastatel ning on teada, et see olevat olnud igapäevane müts, mida kanti enamasti suvistel palavatel päevadel ja heina ajal.

Talvemüts

Talvemütsid olid ümmargused ja nahkäärega. Mõnel mütsil võis ääre ka alla keerata. Väike-Maarja kihelkonnast on ERMis hoiul hallist villasest lõngast heegeldatud meeste talvemüts 19. sajandi lõpust.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Meeste põhiliseks üleriideks oli pikk-kuub. Vanemate pikk-kuubede värv sõltus lammaste värvist, need olid kas hallid, pruunid, mustad või valged. Potisinised kuued olid hilisemad, neid kanti 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil.

Kahjuks ei leidu muuseumide esemekogudes Virumaa meeste ajaloolisi pikk-kuubesid. Virumaa Muuseumide kogus on üks kaunistusteta pruun, arvatavasti meeste pikk-kuub, mille kohta aga täpsemad andmed puuduvad. Seetõttu tuleb toetuda arhiivimaterjalides säilinud kirjeldustele, joonistele ja naaberpiirkondade esemetele.

Mitmel pool on meenutatud potisiniseid voolekuubesid, mis ulatusid pikkuselt poolde säärde ning olid eest lahtise rinnaesisega. Arhiivimaterjalides on kirja pandud, et meestel olnud peas kõrge kübar, seljas voltidega kuub, millel olnud punased nöörid paremal ning nööbid pahemal pool, lisaks tinanööbid taskute peal. Jalas olid põlvist saadik kintspüksid, mustad sukad ja raagnahast pastlad.

Naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist on säilinud värviline joonis meeste pikk-kuuest, millele sarnane pikk-kuub on hoiul Järvamaa muuseumis. Potisinine pikk-kuub Järva-Madise kihelkonnast Järvamaalt on hoiul ERMis.

Pikk-kuue kaunistuseks olid väikesed tinanööbid kuuehõlma servas ja taskutel. Neid nööpe ei õmmeldud, vaid nööbi kand suruti läbi kanga ning pahemalt poolt tõmmati korraga kõikide nööpide kandadest nöör läbi. Teisele hõlmale kinnitati värvilisest lõngast aasadest kaunistused. Sarnaselt naiste pikk-kuuele, kutsuti ka meeste pikk-kuube vollidega kuueks. Voltide kimbud asusid seljaosas, mõlemal puusal. Rind oli eest lahti, vöökohalt kinnitati kuub ühe või mitme haagiga.

Saterkuub

19. sajandi meeste ülerõivaste hulka kuulus ka saterkuub, mida tavaliselt kanti vati peal. Saterkuued olid hilisemad ülerõivad, mis tegumoelt erinesid pikk-kuubedest. Virumaa läänepoolsest osast on selliseid kuubesid säilinud Haljala ja Kadrina kihelkonnast.

Rüü

Põhja-Eestis kandsid rüüd peamiselt mehed. Rüü oli tavapäraselt tööriideks suviste tööde juures, kuid seda kanti ka talvel pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub kasukat ära ei määriks.

Naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist pärit rüü on valmistatud 19. sajandi esimeses pooles valgest toimsest linasest riidest ja pikk-kuuele sarnase tegumoega. Erinevus on seljaosas, kus voldikimpude asemel on mõlemal pool puusal vaid üks ca 3,5 cm sügavune volt, mis annab rüüle avaruse.

Kasukas

Kasukad tehti lambanahkadest ning kanti talvel pakasega. Miina Poomi mäletamist mööda olnud kasukad veidi taljesse hoidvad ning alt laiemad ning äärestatud väljapoole pööratud karvase servaga. Mõni olevat ajanud keeratud serval karva maha siledaks. Kasukal olnud väike püstkrae.

Vöö

Võrkvöö

Mehed kandsid Virumaal võrkvööd ehk võrgelist vööd. Andmeid võrkvöödest on alates 18. sajandi lõpust ning 19. sajandil olid need levinud juba üle kogu Eesti.

Võrkvöö põimiti käsitsi villastest lõngadest, kusjuures põimimist alustati keskelt kahele poole korraga. Lõpetamisel tuli keskkoht kinnitada, et vöö üles ei hargneks. Mustrilt olid võrkvööd ühevärvilised, triibulised, hambulised või diagonaalselt ruudulised.

Võrkvöö seoti pikk-kuue vöökohale. Sidumist alustati eest keskelt taha ja tagant ette. Lõpetati samas kohas ees ning tehti poolsõlm. Vöö otsad viidi külje poole, pisteti vöö vahelt läbi ja jäeti rippu. Mitmeid võrkvöid on säilinud naaberkihelkonnast Viru-Jaagupist.

Kamlotvöö

Kamlotvööd moodustavad villaste vööde omaette rühma. Vanemad teated neist pärinevad 19. sajandi esimesest poolest. Kamlotvööd olid peene labase koega villased või puuvillased, mitmevärvilised ning triibulise mustriga. Neid kanti tavaliselt üleriiete peal, talvel kasuka, suvel kuue peal.

Mõned sellised vööd on säilinud ka Väike-Maarja kihelkonnast.

Helmestega vöö

19. sajandi keskel tulid kasutusele helmevööd, mida kandsid üksnes mehed ning ainult pidulikel puhkudel. Helmevöid kanti ülerõivastel, algul pikk-kuuel või kasukal, hiljem aga palitul. Helmevööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Tihti kinkis pruut helmevöö peigmehele pulmadeks, millega on seletatav nimetähtede ja aastaarvude tikkimine vöösse.

Jalakatted

Jalarätid

Vanemateks jalakateteks olid nelinurkse kujuga riidetükid, mida kutsuti jalanartsudeks ning seoti ümber jala. Kaltsud valmistati kolmnurksest riidetükist ja neid kandsid nii naised kui mehed. Tavaliselt olid jalarätid talvel villased, suvel linased.

Sukad

Vanemad sukad õmmeldi riidest. Ühed sellised on legendi järgi valmistatud Porkuni vallas Väike-Maarja kihelkonnas, kanti neid aga koos linaste kink-pükstega Roela vallas Viru-Jaagupi kihelkonnas. Selliseid sukki tehti suveks toimsest linasest riidest.

Varrastel kootud villased sukad olid enamasti mustjashallid või mustad. Mõned olid teinud ka heledamast hallist lõngast.

Säärepaelad

Meeste säärepaelad hoidsid sukki üleval ja samal ajal köideti nendega kinni ka põlvpükste sääreots. Pael käis sääreotste ümber või sääre värvlis olevast august läbi ja seoti sõlme nii, et tutid jäid rippuma. Kuna säärepaelu kandsid nii mehed kui naised, ei ole kogumistegevuse käigus tavaliselt märgitud, kas kandja on olnud naine või mees. Suurem enamus Virumaa säärepaeltest on põimitud labaselt kalasaba mustris, siiski leidub ka diagonaalselt või teises mustris põimitud paelu. Materjalina on kasutatud värvilisi villaseid lõngu.

Jalatsid

Viisud

Viiske valmistati tavaliselt niintest või kasetohust. Heinaajal kandsid neid kõik. Vaesemad, kellel pastlaid polnud, kandsid viiske ka talvel.

Pastlad

Üldised jalavarjud vanemal ajal olid pastlad, mis olid eelkõige tööjalanõud, kuid kehvemad kandsid neid ka peol. Väike-Maarja kihelkonnast Porkuni vallast on säilinud laste pastlad.

Saapad

Miina Poomi meenutuste järgi kandsid mehed üldiselt hobusenahast venesaapaid:

/…/ valgeks ehk õieti helekollaseks pargitud, rikkamatel mustast nahast saapad… Kui talvel väljas käimine, siis head suured venesaapad jalga, kaks paari sokke pandi ja puistati õlgi veel lisaks.

Ka Liisa Voolmaa on meenutanud, et venesaapad olid isal väljaskäimise jalanõud.

Kindad

Varasemad kindad valmistati nõeltehnikas ning vanutati. Alates 17. sajandist levis Eestis varrastel kudumine ning kindaid hakati tegema silmkoetehnikas. Vanemad olid labakindad ehk labakud, 18. sajandi lõpus hakati kuduma ka sõrmkindaid ehk sõrmikuid.

Kindad kooti villasest lõngast, enamjaolt kahe värviga. Ranne tehti tihti soonikus ja ühevärviline. Kindakirjad olid lihtsad, väikese mustriga nagu säilinud labakinnaste näidistelt võib näha.

Ehted

Mehed kandsid tavaliselt vitssõlge, mis kinnitati särgi ette. Mannineni väitel olnud meeste sõlel vaid praktiline otstarve – hoida särgi rinnalõhikut kurgu alt kinni, mistõttu need olid väikesed ja kitsa kaarega. Vitssõlgede läbimõõt jäi enamasti vahemikku 1,6–2,7 cm. Vitssõled olid valmistatud valdavalt hõbedast ning välimuselt küllalt sarnased. Väike-Maarja kihelkonnast on vitssõlgi ERMis ligi 20. Vitssõlgede peamiseks valmistuskeskuseks oli Tallinn. Tallinnas valmistatud vitssõled on äärmiselt lihtsad, pole märgata ka erinevusi meistrite vahel.

Koostaja

  • Kersti Loite, MA (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, pärandtehnoloogia), rahvarõivaste valmistaja 7. tase (2020).

Allikad

  • ERM EA 61. Aino Voolmaa 1954. Teatmematerjale Väike-Maarja kihelkonnast.
  • Astel, Eevi. 1998. Eesti vööd. Ilmamaa.
  • Hurda kogu kirjandusmuuseumis. H II 11, lk 614.
  • Kaarma, Melanie; Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Loite, Kersti 2017. Virumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Voolmaa, Aino 1977. Meestepüksid eesti rahvarõivastes. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXX.
  • Voolmaa, Aino 1992. Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. Ida-Virumaa Rahvakultuurist. Infotrükk.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst